Jah, täna oli see päev. Kolm aastat lambapidamist ja mitte ühegi lamba tapmist – võiksime mingile auhinnale kandideerida. Tavaliselt on meie karjas sündinud jäärapoisid ise oma saatuse sepad olnud. On nad siis kohe peale sündi surnud, kellegi teise karja jääraks läinud, kellegagi vahetatud, pikselöögist tabamuse saanud või mõnel muul kummalisel viisil oma otsa leidnud. Seepärast siis selline erakordne hetk, et sügisel seisame silmitsi tõsiasjaga – meil on jäär, kelle peab lihaks tegema.

Peale hommikust kerget sörkjooksu mööda lambaaeda, mis päädis Triinu elegantse käesirutusega kõrgustesse , kuhu nüüd juba meie seast lahkunud jäärapoiss oma viimase hüppe tegi, pakkisime nii endid kui ka lambukese autosse ja sõitsime paar küla edasi lambatapukoolitust saama.

Lasime verd, võtsime munakotid maha, nülgisime naha, eraldasime sisikonna ja veel mõned ebavajalikud jupid, soolasime naha, Triin ületas ennast ja (tehes teoks oma lapsepõlve õudusunenäo) puhastas soolikaid.

Nüüd on lihakeha jahtumas, maks, neerud ja veri ootavad oma saatust – saab neist mõni delikatess või midagi muud – eks aeg annab arutust.  Nahk on verisoolas, mida me Made kogenud näpunäidete järgi parkima hakkame.  Põnevust jagub igal juhul veel mitmeks nädalaks.

Ja kui kellelgi küsimus tekkis – jah, naguke hirmus oli korraks ka, aga eks lambapidamisega on nagu maal elamisega üldse – sellest ei saa võtta ainult häid osi, vaid kogu kupatuse, sest  muidu poleks see päris.

Õnneliku lamba liha

Naha esimene soolamine

Esmaspäeva hommikul olime kogu seltskonnaga varakult platsis, ja ootasime põnevusega, mis toimuma hakkab. Filmimeestel oli vist päris keeruline seekord, kui on nii kiire, nagu meil köögis, siis ei saa kaadreid uuesti lavastada, kõik on, nagu on. Ja ringi sebimist oli palju, sest plaan oli teha kalapulkade ideel kalakooke, aga päris kalast. Lisaks oli menüüs veel kartuli-kaalikapüree, kapsasalat petersellimajoneesiga, ebaküdoonialimonaad ja magustoiduks kohupiimakreem krõbeda rukkileiva ja jõhvikatega.

Latikaid puhastades oli küll hetkeks tunne, et jääme oma põhjaliku menüüga ajahätta, aga valmis jõudsime, ja varemgi, kui vaja. Lapsed sõid küll, võib-olla oli selles oma osa ka kaamerameeste ja meie ringiliikumises, kes nende söömist jälgisid ja filmisid. Aga tegelikult oli tegemist ikkagi viietärniroogadega, millest meile jäid üle vaid riismed. Nii et peale seda, kui ka lasteaed oli oma lõuna söönud, hakkas Peeter uuesti kapsast riivima, et meile endale natuke salatitki valmistada. Oli mõnus inspireeriv päev! Aitäh Peetr Pihelile tema aja ja kogemuste jagamise eest!

Retseptid ilmuvad peagi meie toidublogisse.

Selle nädala menüü:

Esmaspäev- kartulitangupuder hapukoore ja värske kapsa salatiga.

Teisipäev- Maisimakaronid tomatikastme, rukkileiva ja arbuusiveega.

Kolmapäev-Speltaklimbisupp köögiviljade ja rukkileivaga, magustoiduks sõstra-mannavaht piimaga.

Neljapäev- Tillukesed kartulid lihapallikastme, kapsa-kurgisalati ja rukkileivaga.

Reede- Täisterariis kalakastme ja rukkileivaga.

Leib on meil iga päev saadaval, seda lapsed söövad hea meelega, siirupi (ehk suhkru)vett me koolile üldse anda ei taha. Nüüd on nii, et kes vett ei taha, joob teed, pruuni suhkruga. Retseptid plaanime üles kirjutada ja avaldada meie toidublogis, loodetavasti peagi.